Anne Vetik "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada"
Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid
esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud
kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud
rastapatside ja kõrvatunnelitega seljakotirändurid, kapsaks loetud
„Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja
arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis
majaperemees hinda. Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest
lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas
süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel
viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided
seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust,
nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“
Aga mina?
Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud
maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda
oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul
tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte
kantseldamisega.
Pehmekaaneline raamat, 168+16 lehekülge
