
Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi
aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis
veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur
muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas “naiselikkus” ja “mehelikkus” on
universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud
mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis
üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui
paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg
kollektiivselt ümber teevad?
Teoreetilised
vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka
erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse
konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt
koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma
suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku
plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda
seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses.
— Marek Tamm, ajaloolane
Kõige
moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike
nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud
lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte
öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see “objektiivne reaalsus”,
mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes
mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või
sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite,
sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele
meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja
veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas
asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest
(st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale
jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik
annab suurepärase ülevaate.
— Mihhail Lotman, kultuurisemiootik
Pehmekaaneline raamat, 136 lehekülge