Péter Esterházy "Südame abiverbid"

„Häda pole seni, kuni häda pole, lihtsalt siis, kui häda on, on häda.“

Ema on suremas ja Isa kutsub lapsed maailma eri otstest koju. Lapsed kogunevad haigla ette, roostes raudvärav kriiksatab, pea kohale kerkib suur vaikus ning kõik tunded ja mõtted lendavad uppi. Jäävad Ema ja Poeg, üks sureb ja teist ei ole, puudusetunne nõuab endaga tegelemist.
Hea kirjandus on saladuslik ja imeline. Noores põlves ema kaotanud Péter Esterházy saadab „Südame abiverbides“ korda mitu kaheksakümnendate kirjandusimet, poetades samal ajal mõndagi ka kirjanduse saladusest. Tema leinaromaan, millesse on põimitud ohtralt külalistekste maailmakirjanduse kaotusvalu klassikast (Handke, Borges, Camus, Bernhard!), on üks ungari kirjanduse kõige erilisemaid ja tundeküllasemaid teoseid.

Péter Esterházy (1950–2016) oli oma aja silmapaistvaim ja loetuim ungari kirjanik. Seni on temalt eesti
keeles ilmunud lühiromaan „Hrabali raamat“ ja jalgpalliraamat „Teekond karistusala sügavusse“.

Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa
Toimetanud Triin Kaalep
Kujundanud Maris Kaskmann

Kõvakaaneline raamat, 71 lehekülge.
Lisa ostukorvi11 €

Katkend romaanist

Lood, mida tänapäeval kirjutatakse, on kõik väga ilusad, tähtsad, sügavad ja kasulikud, temperamentsed või tasakaalukad. Aga neil pole sissejuhatusi. Seepärast otsustasin ma kirjutada selle loo nõnda, et ta vajaks sissejuhatust. 

Minu ema surmast on nüüd möödas peaaegu kaks nädalat ja ma pean asuma tööle, enne kui vajadus temast kirjutada, mis oli matuse ajal nõnda tugev, tardub taas selleks nürimeelseks keeletuseks, millega ma surmateatele reageerisin.

Jah, pean asuma tööle!, sest vajadus emast midagi kirjutada, nii äkki, kui see mõnikord ka ei teki, on teisalt nii ebakindel, et pean end tööks kokku võtma, muidu toksin, kuidas tuju tuleb, kirjutusmasinal paberile aina sama tähte, m m m m m mmm m mmmmmmmmmmmmmmm

Ma ei tarvita keelt, ei taha tabada tõde, veel vähem seda teie ees esile tuua. Mul ei tule mõttessegi maailma nimetada, ja selle- pärast ma ei nimetagi mitte midagi, sest nimetamisega kaasneb pidevalt nime ohverdamine igaveseks ajaks nimetatud asjale...

Ma ei räägi, aga ka ei vaiki: see oleks jälle midagi muud. Olen ettevaatlik, sest jutt on minu emast. – Ilmselt võiks siin kõik kursiivi panna... – Käige te ka kursiivi! Miks peaks temast kirju- tamineolemaperverssemkuitemastvaikimine?!Võiükskõikmis muu! Seista hauaserval! Mis see veel on?! Või hoida tal käest ja oodata, et ta pigistaks! Vaadata, kuidas rakud ilma peale rändama lähevad: „Orövuaar, mösjöö, oleme osaliselt teie ema, nägudeni, ilus rumal poisike!“ mmmm m m Meesterahvad ei näita oma kurbust.

Ehmatan ja samas tunnen end jällegi hästi: mööduv aeg ei tee haiget.

Kõige hullem sel hetkel oleks teise inimese kaastunne, pelga pilguga või suisa sõnaga. Pean siis kohe kõrvale vaatama või selle soolo vaikima sundima, sest mul on vaja tunnet, et see, mida parajasti kogen, on mõistetamatu ja vahendamatu: ainult nõnda suudan ma uskuda, et õud on mõtestatud ja tõeline. Nii kui sellest räägitakse, tunnen kohe jälle tüdimust: kõik muutub korraga mõttetuks. Ja ikkagi jutustan aeg-ajalt täiesti põhjuseta inimestele ema surmast ja vihastan, kui nad söandavad selle kohta midagi öelda. Siis meeldiks mulle, kui mu tähelepanu kohe jälle kõrvale juhitaks ja mind millegagi tögataks.

Kui James Bondilt tema viimases filmis küsiti, kas vastane, kelle ta just üle trepirinnatise heitis, on surnud, ja too vastas: „Loodetavasti!“, pani see mind kergendunult naerma. Surma- ja

laibanaljad ei häiri mind põrmugi, tunnen end neid kuuldes isegi hästi.

Niisiis aeg-ajalt juhtus, et „läksin endast välja“: igapäeva- sed kujutluspildid, mis olid niigi vaid aastate- ja aastakümnete- vanuste algsete kujutluste kümneid kordi leierdatud kordused, lagunesid äkitselt koost ning mu teadvus lausa tuikas, sinna ilmus ilmatu tühjus... Nüüd on see kõik möödas, ma ei lähe enam endast välja. Kui ma kirjutan, siis kirjutan paratamatult juba möödunust, millestki läbi elatust, vähemalt kirjutamise ajaks. Ükskõik millest raamat ka räägiks, pean selles tundma teata- vat kergust ja see peab meenutama, et teos pole kunagi midagi looduse poolt antut, vaid nõudmine ja and.

Ma teen kirjandust nagu ikka, võõrandudes ja esemestudes mäletamis- ja väljendamismasinaks. Maailm eksisteerib selleks, et saada raamatuks, ütleb Mallarmé. Ma ei häbenegi end; olen leppinud tõsiasjaga, et mu näo kujundab see, mida näitavad mu raamatud. Seda asungi muutma.

Tekstsisaldabotsevõimuudetudkujultsitaateteistehulgas järgmiste autorite teostest: Miklós Apáti, H. C. Artmann, Mihály Babits, Donald Barthelme, Georges Bataille, Thomas Bernhard, Jorge Luis Borges, Albert Camus, Jenő Dsida, Milán Füst, Péter Hajnóczy, Peter Handke, Gyula Illyés, István Jelenits, Ferenc Juhász, Valentin Katajev, István Kormos, Dezső Kosztolányi, Lautréamont, Stéphane Mallarmé, Iván Mándy, Miklós Mészöly, Ferenc Molnár, Robert Musil, Ottó Orbán, Géza Ottlik, Lőrinc Szabó, Püha Paulus, Blaise Pascal, János Pilinszky, Arthur Rimbaud, Jean-Paul Sartre, Ronald Sukenick, Lev Tolstoi, Georg Trakl, Anton Tšehhov, István Vas, Péter Vasadi, Szabolcs Várady, Sándor Weöres, Ludwig Wittgenstein.

Minust saab üks paras vanatüdruk, kel pole sedagi julgust, et surma armastada.

16. juuni, Buda