Kaasloome/Co-creation - Karola Karlson


Nimi: Karola Karlson

Oma päevi sisustan: Vabakutselise töö, Pariisi tänavatel flaneerimise ning parkides lugemisega.

Kõige varasem raamat, mida mäletan: Disney "Lõvikuningas" pildiraamat, mida ema mulle iga õhtu valju nõudmise peale ette luges. Teine raamat, mida mäletan, oli mu enda joonistatud ja kirjutatud: vildikate ja šabloonidega joonistatud hobuste ja printsi ainestel muinasjutt, kribatud suure hoolega kokkumurtud A4 lehtedele, mis olid omakorda lõnga ja nõelaga keskelt kokku traageldatud, moodustades vihikraamatu.

Viimati lugesin: Prantsuse kirjaniku Annie Ernaux raamatuid "Journal du dehors" ja "L'Evénement". Esimene kujutab endast valitud päevikusissekandeid 1990ndate aastate Pariisi äärelinna igapäevaelu märkamistest. Teises vaatab Ernaux tagasi oma 30 aasta tagusele abordile ning kirjeldab seda otsekohese vaatlus- ning analüüsiobjektina, jutustades samal ajal oma noorema mina vaatanurga läbi kogu loo.

Milliseid raamatuid lugeda meeldib (ja miks): Viimase aasta jooksul olen end sageli leidnud lugemast eelkõige naisautorite psühhoanalüütilise alatooniga ilukirjandust. Näiteks Rachel Cuski teosed, milles autofiktsioon seguneb vaatleja perspektiiviga. Samas leidsin end hiljuti mõttelt, et ehk on selline eelistus meie ajastule iseloomulik nähtus: huvi eelkõige indiviidi ning mitte laiemate ühiskondlike protsesside vastu, viis välisilmast oma väikse maailma kookonisse sulguda siis lihtsalt või üksikisiku agentsust ning sõltumatust üle tähtsustada. Teine lemmikkategooria on omapärase ja oskusliku stilistika või narratiivimänguga teosed, näiteks Nabokovi, Bellow ja Lispectori romaanid. Kui aju koostööd teeb, siis meeldib lugeda ka 20. sajandi (populaar)filosoofilisi ning kultuuriteooreetisi teoseid à la Julia Kristeva, Jean Baudrillard, Susan Sontag, Simone de Beauvoir, Roland Barthes, Iris Murdoch.

Kuidas raamatuid valid? Pigem on tunne, et raamatud valivad mind. Mul on pikk nimekiri autoreid ja teoseid, mida tahaks lugeda, kõik leitud mõnd teist teost või kirjandus- ja kultuuriajakirju lugedes. Pariisis on ka see eelis, et saab jalutada raamatupoodi ning leida laias valikus mitte (või siis vähem) mainstream kirjandust, mis Eestis on võrdlemisi keeruline. Kui leian autori, kes meeldib, siis loen tihtipeale mitu tema teost järjest.

Kas sa sööd/jood raamatut lugedes? Kui jah, siis mida? Haha, seda tuleb ette küll. Hommikuti loen jäälatte saatel, sõltumata aastaajast, õhtuti tihtipeale klaasi valge või punase veini seltsis, sõltuvalt aastaajast. Šokolaad ja sigaretid on samuti sagedased pargilugemise kaaslased.

Kas ajad vahel raamatust loetu ja reaalsuse segamini? Kas raamat, mida parajasti loed, dikteerib su tuju? Ei tea kas see on hea või halb, aga minu jaoks on raamatus toimuv ning muu reaalsus omavahel alati selgelt eristatud. Küll aga kipun üle võtma parajasti loetava raamatu kirjutamisstiili ning teatud autorite lugemise vahele sõbravestlustes Messengeris artsyt sõnakasutust üllitama.

Loed sa raamatuid üle? Mitte sageli, aga lemmikuid küll, paariaastase vahega. Meenus Vivian Gornicki raamat "Notes of a Chronic Rereader," milles ta kirjeldab, kuidas läbi elu loetud ja üleloetud ja mitu korda üleloetud teosed teda iga kord teise nurga alt kõnetanud on. Ka minu jaoks on üks ülelugemise huvitavamaid aspekte see, kui erinevalt ma raamatut teisel korral kogen, kui erinevaid asju märkan.

Raamat(ud) või autor(id) mida/keda kõigile soovitan: Rachel Cusk, Joan Didion, Annie Ernaux, Vladimir Nabokov, Olga Tokarczuk, Saul Bellow, Hélène Cixous, Tove Jansson, Milan Kundera, Julia Kristeva, Renata Adler, Zadie Smith, Anne Carson. Eesti kirjanikest Doris Kareva ja Hasso Krull.

Kuidas on kodune raamaturiiul organiseeritud? Ülemine riiul: kultuuriteooria – vasakul loetud ja paremal lugemata raamatud. Keskmine riiul: Lugemist ootav ilukirjandus. Alumine riiul: Loetud ilukirjandus, mis meeldis. Magamistoa riiul: loetud ilukirjandus, mis niivõrd ei kõnetanud + kuhi vanu ajukirju: New Yorker, Times Literary Supplement, London Review of Books, The New York Review of Books. Ja no loomulikult tegutseb ka mingi alateadlik abstraktne eelistus värvitoonide ning kõrguste ritta seadmise osas.

Läbi aegade lemmik raamat on: Ei suuda ainult ühte valida… Joan Didioni "Democracy", Vladimir Nabokovi "Ada or Ardor", Milan Kundera "The Unbearable Lightness of Being".
Sorteeri:
Otsing: