Nimi: Kairi Look

Oma päevi sisustan: kirjutades, lugedes, tõlkides ja pikutades, vahepeal kirjastan akadeemiliste kodanike teaduskirjandust. Jalutuskäik, jooga ja iirised kuuluvad igasse päeva, kättesaadavusel patsutan sõprade koeri. Kuna toimetan ka otsapidi Amsterdamis, sõidan seal palju rattaga, käin sõpradega baaris ja teatris, igal võimalusel tantsin, see on vabadus ja vabanemine. Üldiselt meeldib mulle palju üksi olla, võin vabalt nädal aega omaette kodus passida, isegi Selveris ei käi, hädakorral külastan ainult Ülle poodi (siinkohal tervitused ahnitsejatele: kes ostis jälle kõik Pavlovad ära?). 

Kõige varasem raamat, mida mäletan: Esimest raamatut, mida päris ise lugesin, mäletan selgesti. See oli Leelo Tungla "Kristiina, see keskmine". Lugemisest on esimesel lehel isegi augud, aga mitte sagedase kasutuse, vaid kurvastuse tõttu. Mõni sõna ei tahtnud välja tulla ja see kutsus esile paberit õõnestavaid krokodillipisaraid. Kui lugemine selge, sai sellest üks mu lemmikuid, siiamaani on. Leelo raamatud teevad alati tuju heaks! 

Kas sa loed korraga ühte või mitut raamatut?  Milliseid raamatuid lugeda meeldib (ja miks)Alati mitut, kui mitte mitukümmet. Sirvin ja noolin, käin poes ja raamatukogus luurel, mida koju tassida. Mõni kohe ei kõneta, teine sobib pikema aja jooksul seedimiseks, umbes nagu Väikese Printsi boamadu elevandiga tegi - jätkub terveks talveks! Olulised raamatud loen siiski ühe jooksuga läbi ja kaevun seejärel autori loomingusse, neurootilis-obsessiivseid lugemislaineid esineb muutumatu regulaarsusega. Need tõukuvad alati autorist, pärast käin ja kurnan sõpru, et vaata, mis ma leidsin, kas oled lugenud, miks ei ole, loe ka, noh, kas juba lugesid? Mind huvitab, mida autor mõtleb, kuidas ta mõtted tekstiks vormib, kuidas asi töö käigus muutub, protsess. Sümpaatsed on tekstid, kus protsessi traagelniidid on näha – mitte need, mis tuleks eemaldada, vaid tugivõrgustik. Kõnnid autori mõtete ja tunnete jälgedes pimedas koridoris, kuni ta jõuab tuppa ja tuli läheb põlema, BAM! Roog on valmis.   

Viimati lugesin: Näiteks inglise autorit Claire-Louise Bennettit, kes on kirjutanud võrratult värskes vormis novellikogu "Pond" ja romaani "Checkout 19". Pole sellist keelt ja vabadust ammu näinud. Sama efekt tekkis iiri autori Doireann Ni Ghriofa romaaniga "A ghost in the throat", mis algab lausega: "This is a female text." Lisaks lõbutsen ameerika õuduskirjaniku Shirley Jacksoni seltsis, kelle autobiograafilised romaanid "Life among the savages" ja "Raising demons" pealtnäha harilikust pereelust laisa abikaasa ja nelja taltsutamatu mõngliga on väga lõbusad: südamlikud ilma sentimentaalsuseta, teravad ilma mürgita. Eesti autoritest on mulle viimasest ajast korda läinud Eva Koffi "Kirgas uni", Kai Aareleidi "Vaikne ookean" ja Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine". Martin Alguse tutikast luulekogust "Paranemine" sain ka positiivse põrutuse.  

Kuidas raamatuid valid? Kas raamatu kujundus mängib mingit rolli valimisel? Raamatu kujundus rolli ei mängi, ega ma koju seinale kukepilti ei vali. Eelkõige ikka autor, teema ja vorm, ilusa sisu sees võib vabalt olla kehvake raamat. Ausalt öeldes ongi mul sageli selline kahtlus, kui kohtan mõnda väga tuunitud raamatut – kas sisu jaoks ka kaloreid jätkus... Lasteraamatu puhul on kujundus ja illustratsioon muidugi oluline, aga siingi võib ilusa kaane sees olla peidus leige sisu, õnneks on võimalik ka vastupidi! Üldiselt meeldib mulle puhas ja minimalistlik kujundus, kus on ruumi sõnadele. Ahjaa, üks asi meenus veel, ehk siiski valin ka kujunduse järgi: mulle ei meeldi üldse suurte tähtede ja laia reavahega raamatud, ma ei osta neid kunagi, tekib lollaka tunne. Ma saan aru, et nii on lihtsam lugeda, aga eelistan siiski pigem mõistlikkuse piires tihedat kirja ja õhemat raamatut, milleks tassida kotis telliseid? Õnneks on heade raamatute puhul sageli olemas mitu trükki, mille vahel valida. Maitse asi. Kakelgem!

Kas ajad vahel raamatust loetu ja reaalsuse segamini? Kas raamat, mida parajasti loed, dikteerib su tuju? Loetut ja reaalsust segamini ajada, ega ma imelik pole? Mul juhtub selliseid asju ainult unes... ei, tegelikult ei juhtu unes ka. Ma ei esita ka kunagi kirjanikele küsimusi, et kuule, kas see on päriselt? Aga see? Kes see mees oli? Kust sa selle mõtte said? Elu ja fiktsioon on alati kompott, isegi elulooraamatus, üks toidab teist ja toitub kolmandast, kust nad tulevad, ei tea keegi (ja kui keegi isegi teab, siis enamasti mitte autor). Mäletamine veel lisaks: kuidas ja mida me mäletame, kuidas otsustame mäletada? 

Kas sa suudad tavaliselt süžee pöördeid ette näha? Ma loen tegelikult väga vähe raamatuid, kus on loota suuri süžeepöördeid, krimi- ja põnevuskirjandust näiteks üldse mitte. Meeldib pigem hüplik narratiiv või üldse eksperimentaalne, uusi vorme otsiv kirjandus. Autentne ja tugev autorihääl, kus kirjutaja seisab oma tegelastega samal pulgal, julgeb eneses urgitseda ega löö leitu ees risti ette, kus on õrnust, haprust ja julgust seda näidata, on mulle väga sümpaatne. Nii kirjutavad näiteks Fleur Jaeggy, Miriam Toews, Jenny Erpenbeck, Andrés Barba, Annie Ernaux, Kätlin Kaldmaa ja Maarja Kangro. Meeldivad kõik. 

Kus sulle lugeda meeldib? Ikka pikutades! Kui pikutada ei saa, loen meelsasti ka toolil istudes. Seistes ei loe kunagi, oot, ei - loen küll: lennujaama sabas kügeledes loen ka seistes! Ja siis veel rongis ja lennukis (tooli peal) või kohvikus (ka tooli peal, kuigi kui saaks pikutada, siis pikutaks KOHE). 

Loed sa raamatuid üle? Haruharva. Teen küll raamatutesse märkmeid ja otsin neid vahel üles, aga siis pigem sirvin, otsast lõpuni kindlasti mitte. Lasteraamatutega on teine lugu, neid lugesin vanasti mitu korda ja vahel ka nüüd, kuigi pigem pisteliselt. Tihti selgub, et mõni varem külmaks jätnud raamat meeldib nüüd väga, teistpidi tavaliselt mitte. Need, mis meeldisid vanasti, meeldivad ka nüüd.  

Raamat(d) või autor(id), mida/keda viimastest lugemiselamustest kõigile soovitan: Vaadake nimekirja! Valisin pigem uuemat, kuna loen palju kaasaja kirjandust, sageli inglise keeles. Soovitan soojalt näiteks iiri autorite Claire Keegani ja Doireann Ní Ghoríofa proosat, aga ka Ulitskaja liigutavat novellikogu "Võõrad lapsed", rasketest teemadest huumoriga kirjutava Miriam Toewsi romaani "Kõik mu mured mannetud" ja Juhani Karila romaani "Väikese haugi püük". Lastekirjandusest on värskelt ilmunud kaks suurepärast hollandi keelest tõlgitud raamatut: Toon Tellegeni loomajuttude kogu "Orava sünnipäev ja teised lood" Vahur Aabramsi tõlkes ja Astrid Lindgreni mälestusauhinna pälvinud flaami autori Bart Moeyaerti noorteromaan “Tänapäeval on kõigi nimi Sorry" (tõlkija Kerti Tergem). Meie oma lastekatest soovitan soojalt Piret Raua uut raamatut "Meri", imeilus nii pildis kui tekstis. 

Kuidas on kodune raamaturiiul organiseeritud? Suhteliselt kaootiliselt, kuigi keelte järgi katsun pisut järge pidada. Eesti-, inglise- ja hollandikeelsed autorid elavad eri riiulitel oma elu, lisaks obskuursed peika raamatud, mida ta külas käies lademetes maha jätab. Lasteraamatud, non-fiction ja kirjandusega seotud raamatud on ka omas nurgas, sõnastikud ja Loomingu Raamatukogu eraldi. Hmm, äkki siis polegi nii kaootiline? Närvilistel aegadel unistan vahel sellest, et keegi tõstaks mu kodust laua tagant üles ja asetaks mõne raamatukogu põrandale, kust ei saaks välja enne, kui kõik on katalogiseeritud, nurgas ootaks suur iirisekott, keegi ei helistaks, mina loeks ja sordiks, ellu tekiks rahu ja kord. Üldiselt elan meelsasti muidugi etteteadmatuses ja kerges kaoses. 

Läbi aegade lemmik raamat on: Väga halb küsimus! No miks te küsite sellist asja? Aga olgu pealegi - kui tundub, et universum kihutab pöördumatult hukatuse suunas ja raamat võiks aidata, siis on alati hea lugeda Salingeri "Franny ja Zooey" lugusid või "Seymour: sissejuhatust", mis on oma mässumeelsuses ja õrnuses minu jaoks täiuslikult punutud raamatud. Või Tjorveni lugusid (kellelgi ei saa minna halvemini kui onu Melkeril ja palun, kas tema viskab püssi nurka?!) või Thomas Bernhardi (Austria riigis on kõik alati halvemini) või Romain Gary romaani "Elu alles ees" (neil mitte, teil küll) või klassikuid (olid andekad, aga ikka surid ära, aga näe - teie elate!). Kui mitte miski enam ei aita, lugege George Saundersi lühikest jutukest "Fox 8" ja rebased õpetavad teile, kuidas elada. 

Miks sa loed? Mida lugemisest otsid? Kas üldse midagi? Lugemine pakub peaaegu kõike, mis mulle elus korda läheb: toob rahu, viib rahu, tekitab sisemist põlemist, äratundmist või protestivaimu, ärgitab uudishimu, innustab kaasa mõtlema või vastu vaidlema. Kutsub avastama uut ja põnevat või vana ja põnevat või vana ja igavat (uut igavat ei viitsi lugeda), aitab mõista ja mõtestada, näha laiemat pilti, sütitab urgitsema varem teadvustamatus, aitab seista igapäevaelu jamadest eemal. Vahel on tarvis istuda pool päeva mõne nõmeda kabineti ukse taga, võtad kotist raamatu ja hakkab kohe parem. Ma ei kujuta küll ette, mida ma ilma lugemiseta peale hakkaks. Loodetavasti ei tule sellele kunagi lähemalt mõelda.

Sorteeri:
Otsing:
Email again: