Kaasloome/Co-creation



Sorteeri:
Otsing:

Nimi: Tõnis Vilu

Oma päevi sisustan: armastuse, kirjutamise, tõlkimise, jalutamise, lugemise, trenni, filmide ja juutuubiga.

Kõige varasem raamat, mida mäletan: Tõenäoliselt üks maakaartideraamat, mis tuli vist kuskilt Norrast või Rootsist, Väike-Maarjas jagati tasuta riideid jms, mida skandinaavlased olid annetanud. Ja seal oli üks atlas, hästi värviline ja täiesti võrratu lõhnaga. See on mul siiamaani alles, lõhn pole aastate jooksul lahtunud, tahaks selle pudelisse panna ja kõigile nuusutada anda. Hiljuti seda raamatut sirvides panin tähele, et olin sinna igasugu rännuteid joonistanud. Lugesin muidu kõiksugu raamatuid juba enne ka, aga kõige varasem emotsionaalselt raputav lugemiselamus oli ikkagi Astrid Lindgreni „Mio, mu Mio“, iga kord nutsin.

Viimati lugesin: Rachel Cusk „Outline“.

Milliseid raamatuid lugeda meeldib (ja miks): Kuidagi on läinud nii, et loen peaaegu eranditult ilukirjandust. Mulle lihtsalt väga-väga meeldib ilukirjandus ning kuna aega lugemiseks on sageli vähe ja lugemisnimekiri alati lõputult pikk, siis mingite muude raamatuteni ei jõuagi. Võib-olla kirjanike või kunstnike elulugusid-memuaare ja kunstilugusid võtan vahele, aga muidu ikka ilukirjandus. Igast reaalelulist kraami tuleb internetist ja n-ö tänavalt niigi kogu aeg, raamatute lugemine on vajalik vaheldus sellele.

Kuidas raamatuid valid? Jälgin kultuuriajakirjandust ja Goodreadsi, räägin sõpradega raamatutest, käin poodides sirvimas. Ka raamatutes mainitakse omakorda teisi raamatuid. Konverentsid, auhinnad jne. Nende seast valin, mille järele parasjagu isutab. Sageli juhtub aga nii, et ostan hunniku kokku, aga kõigini nii pea ei jõuagi...

Kas raamatu kujundus mängib mingit rolli valimisel? Kahtlemata. Mul on eriline kiindumus odavate paperback’ide vastu, parimad lugemiselamused on olnud sageli just (enamasti ingliskeelsete) paperback’idega, nad on kuidagi nagu igamehe-raamatud, kapsastuvad mõnusalt, ei ole kahju oma niiskete kätega kinni võtta, võid rahuliku südamega raamatu koos ujukatega seljakotti visata ja randa vändata. Samas hindan muidugi ka põnevama kujundusega raamatuid. Sveta Grigorjeva debüütkogu lahtine selg ja rebitud kaaned on siiamaani mu meelest üks ilusamaid lahendusi. 

Kas ajad vahel raamatust loetu ja reaalsuse segamini? Kas raamat, mida parajasti loed, dikteerib su tuju? Pigem ei aja segamini, aga üks kord meenub küll: kui mul oli üksvahe vaimse tervisega probleeme, siis lugesin üht Bukowski raamatut, seal kirjeldati parasjagu, kuidas peategelane tuleb uksest sisse ja miskipärast vaatasin päriselt oma toa ukse poole, justkui tuleks see tegelane just sealt. Aga rohkemat nagu ei meenu.

Päris tigedaks pole ükski raamat mind teinud (kui just pole tegu väga kehvalt kirjutatud teosega), aga kurvaks või rõõmsaks küll. Kui „avarus“ on ka tuju, siis seda juhtub päris sageli, mõtted on pärast lugemist avardunud, see on lausa omaette tunne. Loed luulet, pea on järsku väga ruumikas. 

Kas sa suudad tavaliselt süžee pöördeid ette näha? Nii mõnigi kord, jah, aga ma üldiselt ei ürita neid ette näha, ja mind sageli ei häiri ka, kui näen. Mu lugemiselamus ei ole kinni selles, kui etteaimatav on süžee, vaid pigem milleski muus – kuidas ja mida on kirjutatud, kas autor jõuab mingite sügavusteni. Ka siis, kui süžeed kui sellist polegi. 

Kas sa loed korraga ühte või mitut raamatut? Üldiselt katsun piirduda ühega, aga viimasel ajal on juhtunud, et pooleli on mitu. Süüdistan selles oma impulsiivsust ja vähenenud keskendumisvõimet, olen veits langenud nutisõltuvusse... Aga ma tegelen sellega! Just hiljuti tegin endale ultimaatumi mitte alustada uue raamatuga enne, kui teised on lõpuni loetud. Praegu see veel töötab. 

Kus sulle lugeda meeldib? Üldiselt loen voodis või seal, kus on hea lamp, eelistatavalt sooja valgusega laua-, põranda-, või seinalamp. Laelamp on saatanast. Aga kõige rohkem meeldib mulle lugeda suvel õues, Toomemäel või kuskil põhjarannikul vaikselt võrkkiiges kõikudes. Rannas on ka üsna tore, aga seal ei leia sageli õiget asendit – võib-olla ma pole lihtsalt piisavalt patju kaasa võtnud vms. 

Loed sa raamatuid üle? Kuna lugemisnimekiri on pikk, siis väga harva. Aga on mõned lemmikud, mida aastate takka ikka üle loen. Näiteks Puškini „Jevgeni Onegin“, Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“ – selline keskkooliklassika, üks ülelugemise võludest ongi näha, kui palju oled pikema aja jooksul muutunud. 

Raamat(ud) või autor(id), mida/keda kõigile soovitan: Oi neid on palju! Aga kui võtta mõni mu teile tehtud soovituste nimekirjast, siis näiteks Toni Morrisoni „Armast“ võiksid kõik lugeda, ja ka Tove Janssoni „Suveraamatut“ ning Ene Mihkelsoni luulet. 

Kuidas on kodune raamaturiiul organiseeritud? Väga kaootiliselt – raamatud vertikaalselt, horisontaalselt, riiulis, laua peal, peamiselt sellises järjekorras, kuidas nad korterisse jõuavad või kuhu iganes mahuvad. Kunagi, kui mul on oma kodu, siis teen korralikuma süsteemi, riiulid ikka maast laeni jne. 

Läbi aegade lemmik raamat on: Nii raske valida! See muutub ka kogu aeg... Kui võtta midagi, mis hõlmaks ka lapsepõlve, siis ilmselt ikka Ferenc Molnári „Pál-tänava poisid“. Kui teismelisepõlve, siis Herman Hesse „Stepihunt“ ja Franz Kafka „Protsess“. Kui kahekümnendate esimest poolt, siis fs ja midagi Uku Masingult, kui kahekümnendate teine pool, siis Ene Mihkelson, Evelyn Waugh „Brideshead Revisited“, ja praegu, praegu... ma pole veel ära otsustanud :) Paul Celan!! 

Miks sa loed? Mida lugemisest otsid? Kas üldse midagi? Selle ülalkirjeldatud avarustunde pärast. Ja ka meelelahutuseks. Mõnikord tuleb lausa kananahk ihule, kui ma loen midagi eriti head, õnneks seda ikka veel juhtub. Just selliste hetkede pärast loen.