Sorteeri:
Otsing:
Nimi: Maarin Ektermann

Oma päevi sisustan: Tegutsen kaasaegse kunsti valdkonnas, korraldan erinevaid projekte, teen raadiosaadet Kunstiministeerium ja õpetan, igapäevaselt Eesti Kunstiakadeemias.

Kõige varasem raamat, mida mäletan: Kuna ma kasvasin üles põhimõtteliselt raamatukogus, siis olid minu ümber alati lugematud kuhilad raamatuid. Aga lapsepõlvest on tugevad seosed ikkagi klassikutega - Tove Janssoni “Muumitroll”, Václav Čtvrteki “Röövel Rumcajs”, Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”, “Röövlitütar Ronja” ja “Meisterdetektiiv Blomkvist”. Nende kõigi sees olen sõna otseses mõttes elanud, olnud ise üks tegelastest, olnud nendest tegelastest sisse võetud jne. Lindgreni raamatutega oli side ilmselt tugevam ka seetõttu, et Ilon Wikland, kes tema teosed on illustreerinud, on sündinud Haapsalus ja tema pärandit hoiti seal väga au sees. Minu “kohtumine superstaariga” juhtuski 90ndate alguses kui Lindgren ja Wikland Haapsalut külastasid ja mul oli pidulik ülesanne neile lilli ulatada. 

Viimati lugesin: Sigrid Nunez “What are you going through”, Andrei Ivanov “Öö Saint-Cloud's” ja Amor Towles “Gentelman in Moscow”. Kahe esimest soovitan palavalt, viimane on vist kokkuvõttes üsna “meh”, vaatamata kogu kiidukoorile, mis seda raamatut saadab.

Milliseid raamatuid lugeda meeldib (ja miks): Kuidagi on nii sattunud, et ma ei loe krimkasid, ulmekaid ja armastusromaane. Aga ülejäänud žanrite puhul - pinevus, aga mitte painajalikkus, paeluva, utreeritud omamaailma loomine, (enese)iroonia-humoorikus, paras doos poeetilisust. Jutustaja hääl, mis sisse tõmbab. Tegelased, kes ei ole ühemõtteliselt head ega halvad. Puändid. Meeldivad ka tekstilised eksperimendid, hargnevad lood, mis lõpuks kuidagi kokku tulevad. Kaasaegne auto-fiction meeldib tavaliselt väga, ka memuaarid.

Kuidas raamatuid valid? (kas raamatu kujundus mängib mingit rolli valimisel?)
Vaatan erinevaid aastalõpu kokkuvõtteid ja suuremate auhindade nominatsioone, lisaks Instagramist mõningaid sisukamaid raamatutest kirjutajaid. Kui keegi ütleb kusagil, et see raamat on tema elu muutunud, siis proovin ka seda lugeda, ükskõik, kes see inimene oli, et pärast mõelda, milline see inimene on selle info põhjal, et just see tema elumuutev raamat on? Mul on selline lifehack, et raamatute mõtted, mis ma kuskilt üles korjan, lisan Amazoni e-raamatute wishlisti ja kammin seda pikka listi regulaarselt, kuna Amazon hindab korra ööpäevas enda kaupadest suvaliselt kuni 90% alla - kui midagi minu nimekirjast on alla hinnatud, ostan selle alati ära ja siis kunagi jõuan selle lugemiseni. Ma loen päris hea meelega lugerist, saan seal märkmeid teha, sõnaraamatut kasutada, fondi suurust valida ja paksud raamatud on ka lugeris mõnusamad, käed ei sure ära. Trükitud raamatute puhul on kujundused ikka väga olulised, raamat kui esteetiline objekt on eraldi nauding, erinevad paberitüübid ja köitmisviisid… Küljenduse suhtes olen üsna nõudlik, liiga väike kiri või tihe reavahe - ja asetan raamatu poes riiulile tagasi. Olen ka teinud nii, et ostan trükitud raamatu, aga peagi ka e-raamatu, sest kujundus teeb lugemise raskeks. Minu lugemist on viimasel paaril aastal ka mõjutanud avaliku lugemispäeviku pidamine Instagramis (#maarinloeb), teen seda eelkõige, et endal meeles oleks, et mis värk oli (unustan muidu loetud raamatuid päris kiiresti), aga sotsiaalmeedia on teinud sellest lõbusama kogemuse kui niisama sahtlisse kirjutamine - tuttavad kommenteerivad ja soovitavad omakorda midagi, like'id annavad dopamiini jne.

Kas ajad vahel raamatust loetu ja reaalsuse segamini? Kas raamat, mida parajasti loed, dikteerib su tuju? Kindlasti mõjutavad raamatud, mis parasjagu käsil, tuju ja meeleolu, tegelased-situatsioonid tulevad unenägudesse kaasa ja tihti hakkavad mõtted, mida mul sel hetkel endal peas, kõlama just selle raamatu jutustajahääle või maneeriga.

Kas sa suudad tavaliselt süžee pöördeid ette näha?
Kui ma suudan, siis ei ole enam eriti huvitav. Ma ikka tahan, et mind jalust rabatakse.

Kas sa loed korraga ühte või mitut raamatut?
Kindlasti mitut raamatut korraga. Tavaliselt selline kombo, et midagi ilukirjandusest, midagi populaarteaduslikku-üldhuvitavat ja midagi erialast, mida nö peab. Ma ei suuda üle tunni-pooleteise ühte asja korraga lugeda, isegi kui see mulle väga meeldib, vahepeal on vaja asja seedida ja vaheldust on ka regulaarselt vaja. Nii et kui on pikemalt võimalik lugeda, siis vahetan kindlasti lugemiskohta ja raamatut, vahel ühe päeva jooksul mitu korda.

Kus sulle lugeda meeldib?
Üldiselt olen kodune lugeja, kuigi igaks juhuks on raamat/luger alati kotis, äkki tekib mõni sobiv auk. Hommikul loen diivanil, asjalikumaid asju loen laua taga (olen erialaste asjade puhul obsessiivne konspekteerija, vt ka Bayardi raamatu soovitust) ja pean lugema natuke ka voodis enne magamajäämist. Üldiselt hindan elu- ja peatuspaiku selle järgi, kui mitu erinevat lugemiskohta seal annab tekitada ja kas voodi kõrval lugemislamp on.

Loed sa raamatuid üle?
Ei loe tegelikult, kuigi ma tavaliselt ostan raamatuid alles pärast seda kui olen need kas e-raamatuna või raamatukogust laenutatuna läbi lugenud ning siis ostan just neid, mille puhul ma mõtlen, et kunagi võiks veelkord lugeda. Lugejana kipun vahepeal liialt ahmima, isegi kui silmanurgast märkan, et tegelikult oleks siin ka aeglasemaks tegutsemiseks küllaldaselt kihte.

Kuidas on kodune raamaturiiul organiseeritud?
Meil on üks suur, peaaegu seinast-seinani ja maast-laeni riiul ja sinna peavad asjad enamvähem ära mahtuma, ma kuhjadest püüan hoiduda (lapsepõlvetrauma!). Selles suures raamaturiiulis on tavalised mõttelised sektsioonid nagu “lapsepõlve raamatud”, “minu raamatud”, “tema raamatud”, “meie raamatud”, “minu erialased raamatud”, “raamatud, mida plaanin lugeda” jne. Raamatud peavad kindlasti ainult ühes reas olema, et nad ikka kõik kogu aeg silma all oleksid. Mulle meeldib seda raamaturiiulit väga ka niisama diivanil lesides vaadata, rahustav ja mõnus pilt, kujutlen, kuidas ma kõike seda vaikselt otsast loen ja mida seal kõike leidub… Lugeris on mul veel paarsada inglisekeelset raamatut ning oma töökohas EKAs hoian kunsti-alast kirjandust, katalooge jms.

Läbi aegade lemmik raamat on:
Ehk veidi lääge, aga tooksin siinkohal ikkagi välja Tove Janssoni Muumioru lood, eriti nt Trollitalv, Muumipapa memuaarid jne. See, kuidas kõik tegelased seal omavahel on, kuidas üksteisele antakse piisavalt ruumi, arvestatakse üksteise obsessioonide, kiiksude ja soovidega, on ilus manuaal heaks eluks. Seal on vaikuses koos olemist, tähendusrikast asjade maailma (mulle meeldivad asjad!), tähistamist ja pidustusi, kogukondlikust, ärevust, ülevaid ja ohtlikke loodusjõude, seikluseid ja leppimist kui asjad ei lähe päris nii nagu plaanitud.

Miks sa loed? Mida lugemisest otsid? Kas üldse midagi?
Mul oli doktoriõpingute ajal hulk aastaid, kus ma ei lugenud üldse ilukirjandust - mul oli tunne, et iga sekund on arvel ja ma pean lugema ainult “kasulikke” asju. Õnneks sain sellest üle, üks inspireeriv inimene rääkis nii paeluvalt Georges Perecist, et ma lihtsalt pidin hakkama seda otsast lugema ja sedakaudu taasavastasin enda jaoks ka ilukirjanduse, kus ei ole minu jaoks mingit “peab” tunnet ega programmilisust, surfan ringi nagu tuju on ja võtan, mis ette satub.
Eks see “miks ma loen” on nagu ka teiste kunstivormidega - võimalus kogeda ja läbi elada rohkem ja mitmekesisemalt kui ma ise tahaksin/jõuaksin. Sukelduda, jälle oma reaalsusesse naasta ja siis jälle ära käia.