Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu"

Lisa ostukorvi14 €
Aluseks mõte, et kui keegi surnud inimest vähegi veel mäletab, siis on ta veel kuskil alles. Raamatus on selleks kohaks salapärane Linn, kus paljud jätkavad oma elu vaat et pareminigi kui neil elu lõpus elus läks (kuigi vahel võivad suhted olla segased, sest mõelge - taaskohtumised); pluss suremine ise oli kõigil lahe tripp. Teiselt poolt jookseb lugu Laurast, bioloogist, kes Coca-Cola korporatsiooni töötajana on mingi totaka ekspeditsiooniga sattunud Antarktikasse missioonile (mis ongi selles tulevikupildis kolme korporatsiooni omandis), kõik läheb kohutavalt valesti ja suurema osa raamatust rühib Laura üksi läbi lumeväljade, lootuses leida teist jaama, teist saatjat jne. Selline eepiline matk inimvõimete piiril, mille käigus hoiab ta end mõistuse juures võimalikult paljudele inimestele mõeldes, kellega tal vähegi mingi kokkupuude on olnud; Linna peatükkides kohtub lugeja just nendega. Lisada siia juurde, et ülejäänud maailmas möllab mingi uus viirus, mis niidab nagu loogu (khm...), mistõttu Laura sinna lumeväljade vahele unustatud ongi. Selline ellujäämisvõitluse lugu, düstoopilised ühiskondlikud perspektiivid ja samas ka teemad mäletamisest, püsimisest, inimestest meie elus - üks tegelane arvutas välja, et ta mäletab oma 43 eluaasta juures u 40 000 inimest. Lõpuks tundub, et Laura läheb siiski omaenda fantastilisele tripile seal lumeväljade vahel ja seega linn tõmbub kokku ja kaob, limbo lõppeb, kuigi muidugi polnud see ainult Laura-linn…
– Maarin Ektermann

Pehmekaaneline raamat, 304 lehekülge.