Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Lisa ostukorvi19 €

Mudlum kirjutab kirjutab kahe põlvkonna naistest, iseendast, oma emast ning tädi Ellenist. Üks on ühiskonna silmis mitte kõige funktsionaalsem kodanik, ekstsentrik, aga keegi, kes tervise, diagnooside, vaesuse jms kiuste oskas hoida mingit suurejoonelisust, mingit stiili, igapäevast loovust - "Riietuse suhtes ei andnud ta kunagi elule alla”, "Ükskõik kui vaene ta oli, ei närutanud ta kunagi" jne. Vinti lisab, et tädi Ellen oli Juhan Smuuli lesk, kelle elus on andnud tooni üürikeseks jäänud nõuka-aegse kultuurieliidi glamuurisähvatus ja siis selle kuhtumine peale Smuuli varast surma. Ja teiselt poolt siis see teine, korralik inimene, kelle on töö ja laps kasvatatud ja visalt üksi maja Muhu saarel parendatud jne, aga kuidagi see tunne, et elule on alla jäädud, et tollel teisel on paremini läinud, on samuti kohal. Võib-olla ka see vabatahtlik eneseohverdamine, eksentrilise-hullu õe eest hoolitsemisele pühendumine kui too nagu ei hoolinudki sellest žestist… Mulle meeldis ka, kuidas Mudlum kirjutab endast nende kahe tüübi vahel, naiste maailm ja koos kasvamine - kuidas ta oli ema suhtes palju kriitilisem ja alles ise eluga ringe tehes jõuab Mudlum tema suhtes suurema empaatia ja mõistmiseni. Ja muidugi Mudlumile omaselt selles raamatus kohal asjad. Asjad, mis kasvavad üle pea, lämmatavad ja samas, nendega lõputu tegelemine võimaldab ka põgenemist, sest midagi peab selle ajaga, selle eluga ju peale hakkama. Voltima mingeid nutsakuid, tassima kraami ühest kohast teise, käe otsas raskeid kotte või mingeid juhututtavaid ära rääkides, ostma kokku postimüügi kataloogidest jubedaid vidinaid, tegema käsitööd. Nii et ühelt poolt isiklikud leppimised ja teiselt poolt ka oli äge, kuidas kuulsa kirjaniku naine oli ajaloost välja otsitud - tulid meelde Liina Siibi tehtud näitus “Linda Vilde majamuuseum”, Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni kureeritud isepäise Vanda Juhansoo näitus ETDMis ning Urmas Lüüsi näitus oma vanaemast ja tema asjadest “Mõningate piiride poorsusest” Hobusepea galeriis. Oli ka sõnu, mida ma ei teadnud:

"Sang külge nidutud"

"Tuules illerdasid"

"Väga kunskopp oli sütt üldse põlema saada"

"Mul on are tunne"

"Kellele ta usaldas oma kunnatu plaani”


– Maarin Ektermann

Pehmekaaneline raamat, 208 lehekülge.