
Celan muutis, kuidas ma luulet loen (ja ilmselt
ka seda, kuidas kirjutan). Mõtlesin, et tean küll juba, misasi on lähilugemine
– kaugel sellest! Celani peab lugema väga aeglaselt, üle ühe luuletuse ühe õhtu
kohta pole väga mõtet. Tuleb vahel sulgeda silmad, lasta igal sõnal ilmuda
silme ette, pildid nende sõnade taga, liikumine, ajalugu – terve film! Nüüd
mõistan, et kui mulle mingi luuletus (ükskõik kelle!) kohale ei jõua, siis ei
loe ma seda piisavalt aeglaselt. Ei ole olemas liiga hermeetilist, arusaamatut
teksti – sa lihtsalt kiirustad. Võta hoog maha, või nagu Celan ütles: muudkui
loe ja loe, arusaamine tuleb ise.
– Tõnis Vilu