Celan muutis, kuidas ma luulet loen (ja ilmselt ka seda, kuidas kirjutan). Mõtlesin, et tean küll juba, misasi on lähilugemine – kaugel sellest! Celani peab lugema väga aeglaselt, üle ühe luuletuse ühe õhtu kohta pole väga mõtet. Tuleb vahel sulgeda silmad, lasta igal sõnal ilmuda silme ette, pildid nende sõnade taga, liikumine, ajalugu – terve film! Nüüd mõistan, et kui mulle mingi luuletus (ükskõik kelle!) kohale ei jõua, siis ei loe ma seda piisavalt aeglaselt. Ei ole olemas liiga hermeetilist, arusaamatut teksti – sa lihtsalt kiirustad. Võta hoog maha, või nagu Celan ütles: muudkui loe ja loe, arusaamine tuleb ise.
– Tõnis Vilu