Ühel päeval saabub Sethe juurde noor naine Armas (Beloved), kellest arvatakse, et ta on Sethe surnud tütar, kehastunud kummitus – minevik ei lase Sethet ega tema lähedasi lahti, ei lase inimestel ennast uueks luua ja nende hinged jäävad justkui valmimata, poolikuks, peaaegu tühjaks. Raamat, mida tahaksin uuesti esimest korda kogeda, kadestan inimesi, kes pole veel „Armast“ lugenud. See romaan on nagu kirves lagipähe, orjuse ja rassismi laastavat mõju inimese hingeelule on edasi antud harukordse jõu ja empaatiaga, olles samas kohati väga lüüriline ja õrn – sealt vilksab ka vahel valgus.
– Tõnis Vilu