
Ühel päeval saabub Sethe juurde noor naine Armas (Beloved), kellest arvatakse, et ta on Sethe
surnud tütar, kehastunud kummitus – minevik ei lase Sethet ega tema lähedasi
lahti, ei lase inimestel ennast uueks luua ja nende hinged jäävad justkui
valmimata, poolikuks, peaaegu tühjaks. Raamat, mida tahaksin uuesti esimest
korda kogeda, kadestan inimesi, kes pole veel „Armast“ lugenud. See romaan on
nagu kirves lagipähe, orjuse ja rassismi laastavat mõju inimese hingeelule on
edasi antud harukordse jõu ja empaatiaga, olles samas kohati väga lüüriline ja
õrn – sealt vilksab ka vahel valgus.
– Tõnis Vilu